Näitusel peegelduvad ka Davide Groppi olulisemad kunstilised ja kultuurilised mõjutajad, kelle looming on kujundanud tema arusaama valgusest kui emotsioonist ja illusioonist. René Magritte’i sürrealismist inspireeritud Ceci n'est pas une ampoule mängib reaalsuse ja tajuga, luues hõljuva valguspirni illusiooni. Yves Kleini ikooniline sügavsinine toon muutub valguse värvi uurimiseks, kus valgus ise omandab peaaegu materiaalse kohalolu. Groppi avaldab austust ka legendaarsele Saksa valgustidisainerile Ingo Maurerile, kelle poeetiline ja õhuline lähenemine valgusele on olnud talle oluliseks inspiratsiooniks. Samuti viitab ta avangardhelilooja John Cage’i kuulsale vaikusekompositsioonile 4’33” — valgusobjektina, mis eksisteerib peaaegu nähtamatu kohaloluna tühjuses. Oluline mõju on ka kunstnik James Turrellil, kelle looming uurib valguse ja ruumi tajumist. Nagu Turrelli installatsioonides, ei ole valgus Groppi maailmas lihtsalt vahend millegi valgustamiseks, vaid ruumiline ja emotsionaalne kogemus ise — midagi, mida tajutakse peaaegu füüsiliselt.